Juunikuu algusest on Eesti Terviseradade tegevust eestvedanud juba lapsena spordipisikuga nakatunud Assar Jõepera, keda võib kohata nii maastikuratta seljas, jalgsimatkadel või hoopis kajakiga Eestimaa veekogudel. Selleks, et eestlaste liikumisharjumused paraneksid, on Assari sõnul suur roll lastetoal ja vanemate eeskujul ehk meil kõigil on vastutus selle ees, milline on eestlaste tervis tulevikus.
Milline oli lapsena sinu esimene spordikogemus või trenn?
Kui lapsepõlve meenutada, siis toonane nutivaba ajastu tähendas seda, et päevad möödusid õues ratta seljas, sõpradega erinevaid pallimänge, tagaajamisi ja mis seal salata, ka kummikeksu mängides. Seda, millal esimest korda talvel suuskadele sain, täpselt ei mäleta, aga vanema venna Jareki tuules sain enamuste spordialadega kiiresti “sina” peale. Kuue-seitsmesena käisime isaga juba Otepääl ja Käärikul kaasas ja sellel ajal kui tema võistluste korraldamisega tegeles, nühkisime puusuuskadel kõik lühemad ringid läbi. Mõned nendest sõitudest on meeles erilisemalt, sest vahel sattusime lühikeste ringide asemel ka pikematele ringidele.
Esimeseks teadlikuks trenniks oli tennis, mida mängisin Kadriorus legendaarse Tiiu Parmase juhendamisel peaaegu neli aastat. Elukoha muutusega ja Kesk-Eestisse kolimisega jäid tennisetrennid sinnapaika ja uuesti läksin trenni keskkooli ajal Elvas, venna eeskujul laskesuusatamisse, Rein Pedaja gruppi. Trennikaaslasteks said toonased Eesti noorteklasside tipud, hilisemad koondislased – Indrek Tobreluts, Kauri Kõiv, Roland Lessing, Priit Viks jne.
Kui aktiivne ja regulaarne liikuja sa igapäevaselt oled?
Minu igas päevas on mingi annus liikumist, kas aktiivsemat või rahulikumat. Sportlikus mõttes liigun kahel-kolmel päeval nädalas ja paaril korral kuus proovin nädalavahetusel mõne pikema matka teha. Teistel päevadel lihtsalt liigun. Ka lastega mänguväljakul olles saab ennast erinevate harjutustega pisut koormata.
Millised liikumisviisid sinu peamised lemmikud on?
Suvised lemmikud on matkavormis maastikurattaga sõit, kajakkimine ja jalgsimatkad. Lisaks käin jooksmas, ujumas ja rullsuuskadega sõitmas ja teen oma keharaskusega jõutrenni. Talvel liigun lisaks tavalisele suusatamisele ka matkasuuskadel ja võimalusel ka -uiskudel.
Liikuda meeldib nii üksi kui paari hea sõbraga, kes samasugusest elurütmist lugu peavad. Enamus mu lähedastest tuttavatest harrastavad aktiivset ja liikuvat elustiili ja kindlasti oleme sellega kõik kedagi omakorda “nakatanud”. Mitmed neist on soetanud ratta, suusad, matkasuusad või kajaki ja naudivad samamoodi looduses liikumist.
Seisad täna terviseradade juhina selle eest, et inimesed liiguksid rohkem. Kuidas seda teha?
Seda, mida me tervema ühiskonna nimel tegema peaksime, on lihtne öelda. Aga kuidas päriselt saada liikuma need inimesed, kellel seda harjumust ei ole? Me teame, et osa ühiskonnast on juba pikemat aega teadlik sellest, et ilma liikumiseta on tervis kehvem, uni viletsam ja keskendumisvõime keskpärasem. Kui inimene ühel päeval mõistab liikumise olulisust ja mõju elukvaliteedile, on tegemist väga tugeva motivaatoriga ning laiskuse radadele enam tagasi ei pöörduta.
Ühelt poolt saab liikumisharjumus alguse lastetoast. Kui lastel ei ole oma vanemate näol eeskuju, siis on võimalus, et nendest kasvavad tugeva liikumisharjumusega kodanikud, pigem väike. Harjumuste muutused võtavad aega, aga kui kogukonnad, ettevõtted, ühingud ja ametkonnad liikumisharrastuse populariseerimise nimel tööd teevad, siis muutub tasapisi ka ühiskonna arusaam. Terviseradade külastusstatistika näitab, et me liigume stabiilselt paremate numbrite poole, mis annab terviseradade meeskonnale ja toetajatele motivatsiooni seda pikka protsessi jätkata.
Olin hiljuti rekreatsioonimooduli külalisõpetajaks Viimsi Gümnaasiumi 11. klassile, mille õpilastest suurem enamus tegeles erinevate spordialadega. Kui küsisin õpilastelt vanemate liikumisaktiivsuse kohta, olid noored vaiksed. Seda noorte vaikimist ilmestavad ka viimased, eestlaste tervisele suunatud uuringud. Oleme tervena elatud aastate mõttes Skandinaavia riikidest kümme aastat maas ja Eesti meeste tervisenäitajad on viimase kolmekümne aasta halvimad. Kui nendest teemadest noortega rääkisime, siis tekkis mõnelgi mõte, et õhtused vestlused vanematega võiks pidada õues jalutades. Ehk siis jõuame tagasi jälle lastetoa juurde, seekord ainult selles võtmes, et ka noored saavad palju teha selleks, et nende vanemate tervis oleks liikumise kaudu paremini hoitud.
Liikumisharrastuse propageerimisega paralleelselt mõtleme Eesti Terviseradade meeskonnas ka liikumise turvalisusele. Kui ajas tagasi minna, siis kakskümmend aastat tagasi oli populaarseim reklaam turvavööga sõitmise reklaam, mille näitajad olid häbiväärselt madalad. Täna sellist reklaami enam tegema ei pea, see on ühiskonnas norm. Meie toimetame aastaid selle nimel, et rattasõitjad oma päid kiivritega harjuksid kaitsma ja loodame teavitustööga “kiiver on peaasi” jõuda tulemuseni, kus kiivrita sõitvaid inimesi oleks võimalikult vähe.
Mida regulaarne liikumine sulle annab? Või millest tunned puudust, kui sa jooksma-matkama minna ei saa?
Liikumine on hea füüsise ja vaimse erksuse vundament ja ilma selleta minu elus head tasakaalu ei ole. Kui oled harjunud liikuma ja seda teha ei saa, siis tunned juba nädala möödudes elukvaliteedi muutust – uni muutub pinnapealseks, loovusest ja keskendumisvõimest on osa kadunud, väsimus tekib kiiresti jne. Ühesõnaga, ilma füüsilise aktiviteedita on minuga lood kehvad ja sellel hetkel on kõige parem soovida: “mine metsa”. Pikk matkapäev, kulgemine looduse rüpes toob mind kiiresti “ellu” tagasi. Just pikk ja rahulik, see tekitab järgnevateks päevadeks eriti hea ja “laaditud” enesetunde.
Millised on sinu lemmikrajad, kuhu soovitad teistelgi minna?
Tallinlasena on minu lemmikrajad Pirita ja Harku-Nõmme, kaugemal naudin Kõrvemaa, Keila ja Valgehobusemäe terviseradasid. Seda ka talvisel ajal, lisaks meeldivad muidugi Haanja ja Tartu suusamaratonirajad, mis on lumerikka talvega imelised. Matkavormis liigun kõikjal üle Eesti, kajakiga vesisematel teedel, rattaga ja suuskadega tugevamatel radadel, jalgsi teinekord ka päris võsas. Soovitan minna sinna, kuhu nina veab – see on parim kompass, mida usaldada. Eestimaa on väga mitmekesine ja avastamist jagub igal pool ja lisaks on kõik terviserajad üle Eesti avatud ööpäevaringselt.
Millist spordiala soovitaksid teistelgi proovida?
Soovitaksin harrastada endale sobivaid, erinevaid spordialasid ja liikumist sellisel moel, et ei tekiks rutiini ega igavust. Mitmekülgne liikumine on üks tervena elatud elu aluseid ja lisaks tavapärastele spordialadele (jooks, ratas, ujumine, suusatamine jne) võiks iga 30+ vanuses harrastusliikuja teha kindlasti ka jõuharjutusi, kas oma keharaskusega või siis jõusaalis olevate vahenditega. Iganädalane mõõdukas jõutreening on kehale ülioluline komponent ja tavalisteks kätekõverdusteks, kükkideks, selja- ja kõhulihaste harjutusteks leiab tahtmise korral alati aja.
Palun jaga oma 3 nippi, kuidas end ise liikuma motiveerid?
Mul nippe jagada ei ole, sest mul ei ole trenni või matkale minekuga kunagi motivatsioonipuudust olnud 🙂
Aga siiski, kui on jube väsimus või üldse ei viitsi minna, siis helista sõbrale, kes tõenäoliselt läheb ja mine kaasa. Koos on lihtsam ja kambavaim viib edasi!
Kui sügisel on kehv ilm, siis jah, välja vihma kätte on teinekord kehv minna, aga see tunne, mis sind peale trenni ootab… Mida kehvem ilm, seda parem ja uhkem tunne koju tagasi jõudes on!
Sinu senine kõige suurem liikumisega seotud väljakutse, kus oled pidanud end ületama?
“Distants ei tapa, tempo tapab” – need on ühed väga tabavad sõnad, mis on alati paika pidanud. Olen sõitnud Tartu maratoni suusarajal edasi-tagasi distantsi (126km), Võhandu maratoni “raja” nii allavoolu kui vastuvoolu, sõitnud kajakiga Narva-Jõesuust mööda merepiiri Iklasse. Seda kõike enda jaoks sobivalt hea tempoga, mida eneseületuseks nimetada ei saa.
Sellesse kategooriasse mahub üks jooksumaraton, kus liiga kiire tempo tõttu istusin 38 km punktis mitu minutit juhmi olemisega kõnniteel. Sportlaste keeles sain “haamri”. Ja siis tuleb meelde ka üks kunagine Valgejõel lõppenud 28 tunni pikkune multispordi võistlus, mille viimasel tunnil nägin hallutsinatsioone. Siis oli füüsis tugevam kui meel, jalad liikusid, aga vaim läks rändama – sõbrad tuletavad siiamaani neid seiku meelde.
Millised on sinu järgmised sportlikud väljakutsed, eeldusel, et midagi sellist silmapiiril on?
Sportlikke ambitsioone silmapiiril ei ole ja kui aus olla, siis number seljas võistlemine minus suuri emotsioone enam ei tekita. Seda on aastate jooksul erinevatel aladel piisavalt tehtud. Pikemad kulgemised, matkad ja retked pakuvad rohkem rõõmu. Suvel sai rattaga ja jalgsi mitmeid põnevaid matku tehtud ja sügist alustasin paari pikema kajakisõiduga. Sügis on oma vahelduva ilma ja värvika loodusega parim aastaaeg matkamiseks. Matkale mineku sihtkohad ja nende pikkused tekivad tavaliselt spontaanselt, see on suur väärtus igapäevaste rutiinide ja kalendri järgi joondatud elurütmi juures.
Üles